Kõnehäire võib tekkida perifeerse või tsentraalse kahjustuse korral.
Perifeerse kahjustuse korral on kahjustuse piirkond kõris, neelus või ninas. Keele ja neelulihaste halvatuse korral osutub kõne võimatuks, sest puudub võimalus artikuleerida. See juhtub tavaliselt insuldi või teiste ajukahjustuste tagajärjel. Õigesti häälikute väljaütlemist raskendavad ja häirivad ka hambumusehäired ning nina haigused, mille korral on raske välja öelda näiteks L,R,S,M,N jt häälikuid ning esineb nn nasaal- ehk ninakõne.
Tsentraalsete kõnehäirete tekkekoht asub aju vastavas piirkonnas nn kõnekeskuses. Kõnekeskuse kahjustuse korral kaotab inimene kõnevõime, kuigi kõik teised kõnes osalevad piirkonnad on terved. Sellist olukorda nimetatakse motoorseks afaasiaks ehk kõnevõimetuseks.
Aju kahjustuse korral võib tekkida ka sensoorne kõnehäire st inimene räägib ise soravalt, aga teiste kõnest aru ei saa.
Lisaks on võimalik, et inimene ei leia õigeid sõnu, ei oska mälus olevaid sõnu kasutada (amnestiline afaasia), küll aga vastab õieti kui talle õige sõna ette öelda. Tavaliselt taastub kõne vähemalt osaliselt ning taastumise oleneb oleneb kahjustuse piirkonnast, kahjustatud ala suurusest ning kõnetreeningust.
